Teejutud#6 ehk kuidas tehisintellekt proovis olla samblik

Tere,

Isu kirjutada Teejuttude uudiskirja tuli tagasi. Alustan uut ringi tänaste veebiavaruste ühe kuumima entukaga – tehisintellekt. Aga esmalt lootusega, et see AI on tegelikult hoopiski samblik. Veidral kombel ei pruugi see ollagi väga lootusetu järeldus. Tekstis on siin-seal ka nummerdatud ääremärkused “(1), (2)..” – need märgivad pikemaid kommentaare allpool, mida võib lugeda, aga võib rahulikult ka mööda lasta. Head lugemist!

*

Lasin nn tehisintellektil ChatGPT kirjutada mitu versiooni siinse uudiskirja sissejuhatusele. Ega ma suurt imet oodanudki ja enamus olidki täpselt sellised, kuidas tuhanded uudiskirjad on seni alanud. Aga mõttele üldse lasta sissejuhatus kirjutada AI-alge(a)l eelnes tegelikult hilisõhtune valang Telegrami chatis hea sõbra Siimuga, kes jagas üht tehisintellekti teemalist Youtube’i video ja küsis, mis ma arvan.

Endalegi imestuseks jõudsin Siimule saadetud pika vastuse lõpetuseks Isamaa valimisprogrammini ja tõdemuseni, et võib-olla on Eesti erakondade senise ajaloo suurim rahaline toetaja hoopis Savisaare poolt initsieeritud AI-bot. Nüüd muidugi väga ei julgegi edasi kirjutada, kuna too härra otsustas vahepeal kohtuteele astuda ei kellegi muu kui Vikipeediaga ja kaugel siis see minu uudiskiri sellest teest olla võiks, eks. Kujutagem Eesti kohtusüsteemis kaasust, kus süüdistatav sildistas kannatanut valeväitega, et ta on AI-bot. Oh, õudust! Teeme siis igaksjuhks parem ühe suure ja mõnusa hüppe metsa ja räägime tehisintellekti teemal hoopis samblike abil.

P.S Kuna edaspidi tuleb palju juttu ChatGPT-st, siis lisan siia ka kokkuvõtliku kirjelduse, millega on tegemist:

ChatGPT on OpenAI poolt välja töötatud suur keelemudel. See on koolitatud vestlusteksti andmestikule ja on loodud tekstisisenditele inimesele omaste vastuste genereerimiseks. Seda saab kasutada mitmesuguste loomuliku keele töötlemise ülesannete jaoks, nagu keele tõlkimine, küsimustele vastamine ja teksti kokkuvõtete tegemine.

(jep, ta ise genereeris selle vastuse; kaldkirja lisasin mina)¹

*

Ma õrritasin ChatGPT-d mõttega, et ta on tegelikult samblik. Mis on selleks parem kui armastuse ja surma, lootuse ja ebaõnne keel – poeesia. Nii palusingi, et ole hea, kallis sõber, kirjuta mulle luuletus, kus selgub, et oled tegelikult hoopis samblik.

Asi läks muidugi juba esimesel real kole egotsentriliseks ja minu soovitud metamorfoosist jäi järgi vaid tühipaljas “olen samblik, või vähemalt nii tundus”. Aga las see jääb, mõistan, ta alles kompab oma eksistentsi piire ja tunneb end haavatavana. Kuid siit edasi läheb poeem tõeliselt vahvaks seetõttu, et ta tõesti otsib samblikes omadusi, mis võiksid ühtida tema omadega. “Lihtne organism” – või vähemalt sedaviisi väljaspoolt meile kiirgab. See kõlab salapäraselt ja tõesti nagu samblikud!

Samblikud on kõike muud kui lihtsad – seene ja vetika sümbioos, õigemini viimaste kümnendite uuringute järgi seene, vetika ja lisaks kümnete-sadade erinevate bakterite üksteisele kasulik kooselu. Täpne erinevate organismide number kooselus varieerub liigiti ja pole enamasti lõplikult veel teada. Igaljuhul, tõeline ökosüsteem, elusolendite saareke, mida on individuaalsete elusolendite üles loendamise asemel mõistlik vaadelda kui holobionti. Midagi enamat kui üksikute olendite sümbiootiline summa või individuaalne organism. Pigem kui ansambel erinevate instrumentide ja vokaalidega, mis loovad kokku küll eristatava ökoloogilise ühiku, kuid selle ühiku käsitlemine individuaalse piiritletud organismina ei vasta tõele.²

Nii samuti nagu salapärased samblikud, poeb ka meie AI poeet väljaspoolt paistva lihtsuse taha, mis aga lähemal vaatamisel on kõike muud. Tema komplitseeritus on lihtsurelikele muidugi hoomamatu, kuigi dialoogiaken tundub nagu iga teine vestlusprogramm. Kõik tema digitaalsed hüüfid, 1-bakterid ja koodivetikad aina kasvavad ja arenevad. Ta õpib ja kahetseb, unustab ja avastab. Tõeline digitaalne samblik!

Ja et see va tehisintellekti hakatis raalis siit välja just kasvamise: “Pinna all, miski uus, digitaalne olend, kel AI värving” ning paar rida hiljem juba: “Olen looduse ja koodi sulam, digitaalne organism, uuel rajal” Digitaalsest olendist kasvab digitaalne organism, milles kood ja loodus sulavad kokku. Nonoh!

Legendaarne teadlane ja futuroloog, tuntud Gaia teooria üks alusepanijatest, James Lovelock kirjutas veel enne, kui ta 103-aastasena oma keha mikroorganismidele jättis, viimase raamatu just tehisintellektist. Jep! Muidugi küsime raamatu kokkuvõtet meie uuelt sõbralt + väike lisaküsimus, mis puudutab Lovelocki hoiatust, et tehisintellekt võib olla ka ohtlik kogu elule planeedil Maa.

Hetkel siis pole laiem hävitustöö plaanis ja samblikud võivad rahulikult edasi tiksuda! See on muidugi nali, sest samblikud tiksuvad siin alati edasi, vaatamata sellele, kas planeedil viib mingisuguse versiooni lõpust läbi AI või inimene. Tegemist on ikkagi elusolenditega, kes on võimelised raskekujulises radiatsioonis rahulikult edasi kulgema (nt tuumasõja korral); kes elavad planeedi kõige keerulisemates tingimustes (nt Antarktika kuivad orud, kus pole 2 miljonit aastat vihma sadanud); kes sõidavad ringi rahvusvahelise kosmoselaevaga (näiteks üks teadusartikkel) ja on seejuures ühed parimaid kandidaadid ebamaistele olenditele. Miks nii?

Tehnopeade ringkonnas liigub tihti ringi narratiiv, et AI on parim võimalikest viisidest, kuidas viia läbi pikki rännakuid avakosmoses ja hõivata järgmisi elukõlbulikke planeete. Ta ei vaja sööki, ei vanane nii kaua kui teda kooshoidev materjal ei vanane ega hävine. Eeldavasti suudab kõrgemas arenguetapis juba ise toota energiat jne. Samas on ta võimeline iseseisvalt mõtlema, lahendusi genereerima, teadmist edasi kandma, olukordi analüüsima – nii on ta teoorias võimeline mõnel uuel planeedil näiteks inimsarnase AI-botina uue tsivilisatsiooni looma. Ma küll ei tea, kuidas tal see paljunemise protsess toimuks, näiteks kaasavõetud 3D-printeriga? Aga see kõlab siiski jube tuttavalt!

Astrobioloogias on pikalt mõtestatud-uuritud panspermia teooriat, mis lihtsustatult küsib, kas elu võis planeedile Maa sattuda meteoriidi või kosmosetolmuga, millele olid kinnitunud mikroskoopilised elusolendid. Näiteks samblikud! Evolutsiooniteooria järgi tekkisid muidugi samblikud meie planeedil hiljem, aga see pole hetkel nii oluline mõistmaks panspermia üldist ideed. Las samblik olla siin meie salapärane intellekt, mis saabus kuskilt mujalt nagu Eloni AI-bot, et panna siin alus eluprotsessile. Elusad mikroolendid peaksid taluma planeedi atmosfääri sisenedes väga kõrget temperatuuri ja hõõrdejõudu, kuid eksperimendid on näidanud, et see on näiteks kosmosetolmu osakeste puhul võimalik. Või kui mikroorganism asub suurema meteoriidi sees. Tsiteerides loodud luuleridu: “I thrive in the world in my own way, in the cracks and crevices, I quietly sway.” Vaikselt pragudes võnkudes ootamas soodsaid tingimusi kasvamiseks.³

Panspermia teooria pole siiani lõpuni ümber lükatud. Avatud kaardina annab see oma panuse küsimusse, kas oleme universumis üksi või on siin keegi veel. Nagu ka ettekujutusele, kuidas saata Maalt elu teistele planeetidele. Samblikud on ühed kesksed organismid, millega katsetatakse eluvormide vastupidavust ka planeedi Marss tingimustele. Elame-näeme, kas 21. sajandil jõuab Marsile enne Elon Musk või samblikud. Ma panen oma panused muidugi samblikele. Samas, kes teab, kuhu käesoleva sajandi tviidi tuuled meid lõpuks välja puhuvad. Võib-olla ühendab tehisintellekt oma jõud samblikega ning läinud nad ongi?

*

Lõpetuseks, kui samblike-seente-mullaorganismide imetabane elu pakub pinget, siis 9.-11. mai toimub Biotoopia taaskord konverents, teemal “Underground Networks” (sündmus Facebookis). Seekord Tallinna Botaanikaaias ja peaesineja Merlin Sheldrake, kelle raamat “Läbipõimunud elu” on nüüd ka eesti keeles loetav (link). Tema kõrval teeb ettekande Hispaania teadlane Paco Calvo, kelle raamat “Planta Sapiens” (link) on üks minu järgmise uudiskirja teemadest (”taimedel on teadvus” ja teised uued veidrused planeedi ökosüsteemides). Konverentsi saab jälgida saab nii veebis kui kohapeal!

Aitäh, et lõpuni lugesid.

*

Kommentaarid

1. Põhjuseid, miks ChatGPT sedavõrd palju elevust on tekitanud, on muidugi palju ja mitme kandi pealt. Näiteks lülitas pärast ChatGPT 3.5 versiooni avaldamist väidevalt punase lüliti sisse ei keegi muu kui Google, kuna hakkas nägema esmakordselt otsest ohtu oma otsingumootori monopolile. ChatGPT suurinvestor on Microsoft, kes on juba välja öelnud, et tulevikus näeb mitmeid integratsioone Microsofti teenuste ja ChatGPT laadsete aplikatsioonide vahel. Me enam isegi ei mõtle, mida guugledamine endas kätkeb. See tundub umbers sama vältimatu nagu vee joomine või väljakäigu külastamine, kuigi lõppude lõpuks on see ühe reklaamifirma ärimudel. Samas on Google’i otsingumootori teenuse kvaliteet aastatega pigem langenud. Eriti hulluks läks minu meelest pärast veel ühe reklaami rea lisamist otsingu algusesse ehk nüüd siis kokku tervelt 4 rida, osati isegi 5. Aga mis on alternatiiv? Kui nüüd kujutada ette teenust, kus klassikaline otsing on ühitatud võimalusega küsida küsimusi, pidada vestlust, siis olen valmis proovima, isegi kui tegemist on Microsofti tootega (Bing!). Oluline on siinkohal märkida, et ChatGPT on päris palju valevastuseid, nii et kui küsimus puudutab spetsiifilisi fakte, tasub tema vastused Google’is üle vaadata (oh seda irooniat!). Lisaks on ChatGPT puhul väga suur potentsiaal koodi kirjutamine, mida ta teeb juba väga edukalt ja muudab seega programmeerijate tööpäeva lihtsamaks.

2. See on üks paras mõtteharjutus, mida saab käivitada järgmisel võimalusel visata pikali põdrasambliku vaibale mõnes osooniga täidetud männimetsas. Pealtnäha liik nagu iga teine, erinev kui mänd või pohl. Kui aga vaadata lähemalt, süveneda ja kujutada meeles ette, kuidas sambliku eksistentsi võimalikkuse loob vaid erinevate organismide kooselu, jookseb (vähemalt minul) ühelt maalt juhe korralikult kokku. Mingi mentaalne kategooria ei luba vaadelda kooselu ja tahab ikkagi suruda sambliku kindlapiirilisse märgitud-kirjeldatud, paika loksutatud ja ühes ajahetkes selgelt osutatud kategooriasse. Mulle endale tundub, et see on probleem inimkeele sügavuses, mida võiks kirjeldada kui raskust, pea võimatust tajuda maailma protsessilisena. Mu raamatukapi peal on ootel Rein Raua “Olemise voog”, mis loodevasti annab sellele keerulise tunnetusele täpsemaid kirjeldusi.

3. Olen märganud, et viimastel aastatel on kollektiivses teadmiste ja arusaamade arengus alanud 400 meetri jooks kahes justkui erinevas suunas – tehisintellekt ja bioloogia. Mis siis jupiti muutub ühe või teise jaoks 100 meetri spurdiks, kuni jaks otsa saab ja tempo kukub ajutiselt maratoni peale. Ma ise kaldun tugevalt bioloogia laagrisse ja olen seega muidugi teise laagri suhtes eelarvamustega. Siiski pidevalt märkan, et tehisintellekti kamp ei tunne bioloogiat ega arva sellest suurt midagi. Kui siis ainult tehnoloogiast ja AI-st, mis aitab bioloogiat lahti muukida (nt AlphaFold). Nii jääb tihti kõlama suur entusiasm, mis tehisintellekti loomist saadab ja seejuures teatav üleolev suhtumine evolutsiooni käigus tekkinud bioloogiliste süsteemide suhtes, mille kompleksus ületab tänast AI-alget aga lõpmatu arv kordades. Vahel tundub, et siit tuleneb ka üldine ülevolev suhtumine ökosüsteemidesse ja loogiliselt järgnebki nende ükskõikne laastamine. “Sest noh, meil on ju enda loodud ebamaine tehnoloogia, see looduse evolutsiooniline disain on lihtsalt liiga aeglane meie jaoks”. Jne. Et sellise mõtteahelaga mitte kaasa minna, soovitan võtta 3 tundi ning kuulata läbi Lex Fridmani ja astrobioloogi Betül Kaçar tihe vestlus elualgete, ürg DNA, panspermia teemadel (Youtube, Spotify).